Kooliaegsed tööõpetuse tunnid olid minu jaoks õudusunenägu - no ei meeldinud mulle käsitööd teha. Sokidki kudusin pinginaabriga kahasse. Ja mis ei meeldi, seda ei taha ka õppida ja huvi ei tekita. Pealegi tolleaegsed kudumid ajasid sügelema ja heegeldamine võrdus laudlinikutega. No milleks selliseid asju teismelisele vaja. Õmmelda oskas mul jälle ema hästi. Kuigi iseõppinu, tegi ta mulle kõik lõpuriided ja leerikleidi ning muud nipet-näpet. Minu moto oli: Milleks mulle õmblemisoskus, kui ema õmbleb.
Kudumine. Omal vabal tahtel võtsin vardad kätte keskkooli viimasel aastal - kudusin labakindad. Mäletan, et kudusin ja vaatasin Allar Levandi pronksisõitu. Pool aastat hiljem kudusin oma esimese kampsuni - jämedad vardad + peenemat sorti villane lõng = lohvakas noortekampsun-. Kahju, et sellest pilti mälestuseks ei ole - Ühel hetkel otsustasin selle üles harutada, et midagi uut teha. enne kui midagi uut tegin, tulid müügile juba paremad lõngad ja sinnapaika see asi jäi. Uuesti hakkasin kuduma veidi enne ülikooli lõppu. Siis tegin juba pitsilise mustriga džempri. Edasine on juba siin blogis.
Heegeldamine jõudis minuni veidi üle 10 aasta tagasi. Enne tundusid heegelskeemid hullem kui hiina keel. Varem olin ma raudkindel, et heegeldama ei hakka ma iialgi. Ühel päeval aga tahtsin endale pontsot ... Edasi tulid topid ja siis juba seelik, pluus, ...
Õmblemine. Kui veneajal tahtsid paremini riides käia ja olla kindel, et iga kolmas sama kleidiga vastu ei tuleks, tuli ise õmmelda või nagu minul, õmbles ema. Uuemal ajal kadus tungiv vajadus ise endale riideid selga õmmelda ära ja muututi mugavamaks. Nii seisis ema õmblusmasin juba aastaid kapinurgas vabandusega, et see sinder ei taha enam õmmelda ja streigib. Vabandused, vabandused :)
Minus aga tekkis huvi saada riideid, mida poes ei olnud, aga tänavapildis ikka kohtas. Poeriietel on alati vähemalt üks puudus: kas vale tegumood, vale värv, mingi imelik lisand, vale suurus või siis üks määravamaid puudusi - kõrge hind. Ühel päeval sain teada, et Kullos on õmblusring, kus saab õmmelda, mida tahad. Enda poolt riie, idee ja tahe, sealtpoolt Burdad, masinad ja õpetaja. Nii käisin Kullos õmblemas 4 aastat ja rikastasin oma riidekappi päris mitmete ilusate riietega. Ja kui palju komplimente ma olen neid kandes kuulnud!!!
Tikkimine. See on nüüd ala, kus minu oskused ja teadmised on kõige puudulikumad. Lapsepõlves sai ristpistet harjutatud küll ja koolis oli ka vaja tikkida, aga selles osas aitas ema (loe: tegi valmis).
Umbes 8 aastat tagasi ostsin pojale rahvuslikus stiilis linase pluusi ja tahtsin sinna arhailises tikandis midagi peale teha. Laenutasin raamatukogust tikandiaabitsa ja hakkasin harjutama. Tikkpistet. Raamatus oli skeem ja sõnaline juhend, aga no ei saanud tehtud. Keelasin ülejäänud perel tuppa tulla ning harjutasin ja vandusin karvaseid ja sarvilisi. Lõpuks sain hakkama. Sain tikandi ka lapse pluusile. Rohkem ei ole tikkinud. Esialgu.
Seega olen mina oma sõnu söönud 4 korda. Vähemalt, mis käsitööd puudutab.
